| [Külaline (113.218.*.*)]vastused [Hiina ] | Aeg :2024-04-04 |  Alates 1789. aasta kodanlikust revolutsioonist kuni põhiseaduse väljakuulutamiseni 1875. aastal oli see Prantsuse poliitilise süsteemi äärmise ebastabiilsuse ja vahelduva arengu periood.
86 aasta jooksul 1789–1875 toodeti tänapäeva Prantsusmaal 12 põhiseadust, mis asendati keskmiselt umbes kord seitsme aasta jooksul. Prantsuse põhiseaduse sagedased muudatused on põhjustanud keerulisi muutusi valitsuse vormis, mis on kogenud põhiseaduslikku monarhiat, keiserlikku süsteemi, demokraatlikku vabariiki, diktatuuri jne, ning on olnud kolm põhiseaduslikku monarhiat, kaks keiserlikku süsteemi ja kolm vabariiklikku valitsemisvormi.
1789. aastal, pärast Prantsuse revolutsiooni võitu, kompromiteerisid finantskodanlust esindavad konstitutsionalistid feodaalsete isandatega ja sõnastasid 1791. aasta põhiseaduse, luues kodanliku põhiseadusliku monarhia. 1789. aasta põhiseadusega loodud monarhia, kuigi tal oli kompromiss vanade võimudega, ei olnud vana süsteemi all feodaalne monarhia, vaid kodanlik põhiseaduslik monarhia...
Prantsuse feodaalsete jõudude kangekaelsuse, Prantsuse feodalismi ja rahva vaheliste vastuolude ning vanade ja uute jõudude vahelise kompromissi pikaajalise aluse puudumise tõttu käivitasid Pariisi inimesed teise ülestõusu, kukutades kolm aastat eksisteerinud põhiseadusliku monarhia reegli. Vabariik loodi 22. septembril 1792 ning võitlus erinevate klasside ja poliitiliste jõudude vahel oli endiselt terav ja keeruline ning põhiseaduslikud muudatused olid endiselt sagedased ning see läbis neli perioodi: girondistid, jakobiinid, thermidorian partei, kataloog ja valitsev valitsus.
1793. aastal tõid Jacobins, radikaalse kodanluse esindajad, revolutsiooni haripunkti 1793. aasta põhiseadusega. Põhiseadus muutis Prantsuse valitsemisvormi vabariigiks, kus rahvusassamblee võim oli ülim. Pärast 1794. aasta Thermidori riigipööret nõrgendas valitsev suurkodanlus vabariigi demokraatlikku sisu, sõnastades vabariigi kolmeaastase põhiseaduse, nõudes, et kogu rahvas loobuks oma õigustest suure kodanluse kasuks. 1795. aasta põhiseadusega kehtestati parlamentaarne süsteem.
1799. aastal korraldas Napoleon riigipöörde ja asutas valitseva valitsuse, mis säilitas ametlikult vabariikliku valitsemisvormi, kuid oli tegelikult sõjaväeline diktatuur. Ta lõpetas evolutsiooni vabariigist keiserlikuks süsteemiks ja asutas kodanliku monarhia, sõnastades ja muutes põhiseadust mitu korda. 1804. aasta põhiseadus nägi selgelt ette monarhia.
Napoleon Bonaparte
Pärast Napoleoni kukutamist koges Prantsuse poliitiline süsteem põhiseadusliku monarhia, vabariikliku ja keiserliku süsteemi järjekordset vahelduvat arengut. 1814. aastal kuulutati välja kuningas Jamesi harta, mis kinnitas võimude lahusust, kuid seekord oli põhiseaduslik monarhia poolfeodaalne ja poolkodanlik. 1815. aastal kehtestasid taastatud Bourbonid keiserliku põhiseaduse täiendavad seadused, mille eesmärk oli taastada Napoleoni monarhia, kuid kukutati Prantsuse rahva algatatud juulirevolutsiooniga.
1830. aasta juulidünastia harta taastas kodanliku põhiseadusliku monarhia, piirates kuninga võimu, mis tuli rahvalt, ja kuningal oli tegelik võim, kuid ainult täitevvõimu juht, mitte seadusandliku võimu juht, ja seetõttu ei saanud ta seadust kehtetuks tunnistada; parlamendi volitusi laiendati ja tal oli õigus algatada õigusakte; ja valitsuskabinet oli parlamendi ees aruandekohustuslik.
Juulidünastia kukutati veebruarirevolutsiooniga 1848. aastal ja sellega loodi Teine Prantsuse Vabariik, mis taastas vabariigi 1848. aasta põhiseadusega. Teine vabariik kestis aga vaid kolm aastat ja 1851. aasta detsembris lavastas Louis Bonama riigipöörde ning 1852. aastal muutis põhiseadus vabariigi keiserlikuks süsteemiks, muutudes "teiseks impeeriumiks". 1870. aastal andis Teine Reich välja dekreedi, millega fikseeriti keiserlik põhiseadus, mis, nagu ka 1815. aasta keiserliku põhiseaduse lisaseadus, püüdis kehtestada nn "liberaalseid" reforme, muutes põhiseadust abinõuna enne impeeriumi kokkuvarisemist, kuid see oli liiga hilja.
Kolmanda Vabariigi põhiseaduslik sisu
Kolmas Vabariik loodi 1870. aastal, kuid küsimus, kas see oleks vabariik või monarhia, oli veel lahendamata. Pärast viis aastat kestnud rasket võitlust kodanluse ja masside ning kuninglike vahel võttis parlament 1875. aastal lõpuks vastu kolmanda vabariigi põhiseaduse, mis lisas ametlikult sõna vabariik põhiseadusesse ja kinnitas õiguslikult kolmanda vabariigi vabariiklikku valitsemisvormi.
Pärast kolmanda vabariigi 1875. aasta põhiseaduse väljakuulutamist sai Prantsusmaast tüüpiline parlamentaarne vabariik ja 1875. aasta põhiseadusest sai ka kõige kauem elanud Prantsuse põhiseadus.Käesolevas põhiseaduses sätestatud poliitilise süsteemi sisu on järgmine: parlament koosneb kahest kojast, senatist ja saadikutekojast; kahel kojal on ühine seadusandlik võim, kuid maksuseaduste eelnõu tuleks kõigepealt saata saadikutekojale ja see peaks selle üle hääletama; valitsuskabinet peab võitma saadikutekoja usalduse, enne kui ta saab valitseda, vastasel juhul peab ta tagasi astuma; kabinet on suurte volitustega täidesaatev võim ning lisaks õigusele esitada õigusaktide ettepanekuid on tal õigus anda korraldusi iseseisvalt; kuna Prantsusmaal on palju erakondi, on saadikutekojas väga raske enamust saada, nii et selliseid parlamendi korraldusi kabineti kohta ei saa tühistada ega muuta, kuid Prantsuse kabinet ei julge parlamenti kergesti laiali saata; president on riigipea ja ta valitakse senati ja saadikutekoja ühiskoosolekulPõhiseadus annab presidendile palju erinevaid volitusi ja volitusi.Varsti pärast põhiseaduse väljakuulutamist oli presidendi võim tegelikult nõrgenenud ja ei mänginud enam poliitilises elus olulist rolli ning riigi võim anti selgelt üle kabinetile ning 1875. aasta põhiseadus muutis Prantsusmaa tüüpilisemaks parlamentaarseks vabariigiks...
Pärast vabariigi loomist 1875. aasta põhiseaduses lõppes ligi sajandit kestnud vastuolu Prantsuse valitsemisvormi üle, kuid vabariik ise läbis arenguprotsessi parlamentaarsest vabariigist poolpresidentaalseks ja poolparlamentaarseks vabariigiks. |
|
